Keda Äripäev uues valitsuses näha ei taha?

Paljuräägitud riigireform peaks olema üks vastse valitsuse prioriteete ning selle põhimõtetes tuleks kokku leppida kohe, nagu äsja ootamatu jõulisusega viitas ka president Toomas Hendrik Ilves. Kuna riigireformist on käibel mitu eri versiooni ja veelgi enam nende tõlgendusi, tuleks valitsusel kokku leppida, millest nad räägivad, kui räägivad riigireformist. Esimene põhimõtteline küsimus selles paketis on haldusreform. Isegi selle senist teokstegemist takistanud Reformierakonnale võiks olla tänaseks pärale jõudnud, et see on vältimatult vajalik.

Äripäeva meelest on riigikogu liikmete arvu vähendamine teisejärguline küsimus, ehkki eeskuju mõttes oluline – põhimõtteline on aga kogu avaliku sektori ametnike järjepidev ja kavakindel vähendamine. Rahvaarvu vähenedes peab vähenema ka avalikku sektorit teenindav bürokraatkond, mis peaks olema korrelatsioonis väheneva rahvaarvuga. Ametnikkonna õhendamine ei peaks samas olema mehaaniline. Arvestades Eesti saamist ELi eesistujamaaks on euroasjade kompetentsi mõnes meile olulises eeldatavasti vaja hoopis laiendada.

Riigireformi ministri koha võiks täita Reformierakond, kes on viimaste aastate jooksul jõuliselt uuenenud ning edukamalt kui teised parteid poliitilisele areenile toonud uusi nägusid. Riigireformija ülesanded võiks ju –see on nüüd mõeldud iroonilises võtmes – enda peale võtta seni „vallakirjutaja“ rolli täitnud Rain Rosimannus, kes seegi kord koalitsiooniläbirääkimistel osaleb, ehkki tal pole ühtki ametiposti, mis seda eeldaks. Poliitiline raskekaallane, kes paneb kandvas osas kokku koalitsioonilepingu, võiks siis ju kuuluda ka valitsusse, et asjad nii ka paistaksid, nagu nad on. Nii oleks võimuliidu loomise teistel osapooltel vähem põhjust iroonilisteks muieteks Reformierakonna formaalse juhi aadressil ning laial avalikkusel jõujooned selgemalt silma ees.